Jõudes ilma igasuguste probleemideta meeldivasse 22kraadisesse LAsse, mõtlesime Romaniga, et olemegi ilusti kohal. Valesti mõtlesime. Meie reis alles algas. Väljudes LAXist tervitas meid üks suur mustanahaline mees, keda me algul pidasime mingiks kohalikuks organiseerijaks. Temaga vestlemise tulemuseks kergendasime me mõlemad Romaniga oma rahakotti $10 võrra (annetasime Jeesusele vms). Seejärel juhatas noormees meid Super Shuttle mehe juurde, kes meile bussi hankis. Selline tunne oli, et jääme kohe shuttle peal magama, aga õnneks ei jäänud. Mingi 10 miili kaugusel Temeculast märkas Roman, et tüübil on silmad juba mitmendat sekundit kinni. "ARE WE THERE YET?!?!?" kõlas Romani suust. Just pomises midagi india ja inglise keele vahepealset "et kõik on korras". Nõnda juhtus mitu korda, kuid kiirus ei langend kordagi alla 75mph. Peale turvavööde kinnitamist tüütasime meest igasugu küsimustega, et too uuesti magama ei jääks. Soovitasin tal veel seismagi jääda ja puhata, aga too punnis vastu. Vaatamata kõigele sellele jõudsime ilusti kohale. Ajasime seejärel Madisele hirmu nahka rääkides talle meie seigast, kuna tollel oli samal ööl kell 3 vaja shuttlega LAsse sõita. Loodetavasti polnud tal sama juht. Kas keegi on muidu Madist näinud? Kui kellelgi edaspidi vaja selle firmaga tegemist teha, siis kontrollige kindlasti, et shuttle number ei oleks 988 ja juhiks ei oleks mingi india tüüp. Hetkel kahetsen ma täiega seda, et ma ei teinud pilti shuttle taga olevast kleepsust kus oli kirjas stiilis "Call us and let us know how i am driving" ja siis mingi number.
5 comments
Comment feed for this post